Pärlid ja põhk
Aapo Ilves, Tapu asemel sõime.
Väike Kirjastaja, 2003. 48 lk.
Aapo Ilves on rahvahulkadele tuntud kui punalokiline
luuletaja Noorte Autorite Koondisest. Tegu on teatavasti rühmitusega, mis
annab ilmselt tuleviku kirjandusteadlastele enim põhjust pead murda selle
üle, milliste kriteeriumide alusel need literaadid end noorteks
nimetasid. Poeedid ei vanane, paraku, nendib Ilves oma uues raamatus “Tapu
asemel sõime”.
Teos koosneb sedakorda peamiselt proosast, kuigi kohtab ka värsse ja
draamat. Tekstid on üldiselt lühikesed, mahuvad ära nii paarile lehele.
On ju teada, et tänapäeva maailmas ei viitsi enam keegi pikki tekste
lugeda, rääkimata kirjutamisest. Inimestel on palju raha ja vähe aega,
tundub, et nii ka Emajõe Amsterdamis. Ilvese raamatut olekski muide raske
suurte ja pikkade sõõmudega sisse kallata – juba kogumiku esimesed
jutud panid mu kannatuse kõvasti proovile. Vaevalt, et kuigi paljud
inimesed tahaksid läbi lugeda poolsada lehekülge teravmeelseid
konstruktsioone stiilis “väike neiu kurvaks sai, väike neiu kurvaks
leib”, kui need just lugeja enda kirjutatud ei ole. Raamatu kolmandas
loos, mis kannab pealkirja “Väikeses saksa linnas”, märgib autor, et
“ring ei saa täis ja kannatajaks on heauskne lugeja, kes millegipärast
on enda alaväärseks pidamise eest maksnud. Kui on. Piinlik ja tühine”.
Esialgu jäi ebaselgeks, kas need omadussõnad käisid heausksete lugejate
või teose enda kohta, võib ka olla, et Ilves pidas silmas eksistentsi
üldse. “Igav ja ülbe,” kirjutasin ma oma märkmepaberile ja muigasin
tigedalt.
Võib öelda, et kohe, kui raamat suutis mulle vastikuks muutuda, läks ta
heaks. Ei tea, kas oligi kirjaniku eesmärk ennast esmalt tüütu
grafomaanina kujutada või puudus tal lihtsalt piisav enesekriitika, et
kehvemad kohad välja jätta – noorkirjaniku asi –, igal juhul selgus
edasi lugedes, et Ilves oskab siiski üsna hästi kirjutada. Humorist on
kole sõna, aga vaimukust mehel jätkub; mõne teksti puhul tekib tunne,
et tegu on omamaise Daniil Harmsiga. Näiteks “Karmil sunnil”
Jeesusega peaosas tundus iseäranis naljakana, ehkki konservatiivsetel
kristlastel soovitan seda lugu ja tervet raamatut ka mitte pika ridvaga
puudutada. Poliitilise korrektsuse huvides järgneb peagi “Koalitsioon,”
mis võiks jälle islamifundamentalistid raevu ajada. Ons tegu poeedi
sooviga Kolmanda maailmasõja eelõhtul mõlemale poolele trääsa
näidata?
Raamatu tugevamaid lugusid on “Bussis, vihmaga, jahe ning hubane”, mis
aitas paremini mõista ka mõnda muud Ilvese teksti. Ka roppude sõnadega
saab lüürilist meeleolu luua. Eriti meeldis mulle lõpulause: “...maailm
on üks bussijaam.” Jah, elu on buss.
Ilves on igasugustel õhtutel esitanud vene ansambli Kino lugusid, millele
ta ise teksti on kirjutanud. Ootamatu ja ülimeeldiva üllatusena leidsin
üsna raamatu lõpust suurepärase tõlke laulu “Pat?ka sigaret”, mis
erines suuresti selle Ilvese luuletustest, keda mina olen lugenud. Müts
maha, tõepoolest.
Viie-, seitsme- või kaheteistpallisüsteemis läheks “Tapu asemel
sõime” hindamine raskeks, sest sigade ette on lisaks pärlitele
loobitud ka palju põhku. Sellest hoolimata hakkab raamat läbiloetuna
töötama, umbes nagu tolle iidse idamaise taime suits, millele autor
siin-seal viitab. Olgu õllega või ilma.
KAAREL KRESSA
|