Pärlid ja põhk

Aapo Ilves, Tapu asemel sõime. 
Väike Kirjastaja, 2003. 48 lk.

Aapo Ilves on rahvahulkadele tuntud kui punalokiline luuletaja Noorte Autorite Koondisest. Tegu on teatavasti rühmitusega, mis annab ilmselt tuleviku kirjandusteadlastele enim põhjust pead murda selle üle, milliste kriteeriumide alusel need literaadid end noorteks nimetasid. Poeedid ei vanane, paraku, nendib Ilves oma uues raamatus “Tapu asemel sõime”.
Teos koosneb sedakorda peamiselt proosast, kuigi kohtab ka värsse ja draamat. Tekstid on üldiselt lühikesed, mahuvad ära nii paarile lehele. On ju teada, et tänapäeva maailmas ei viitsi enam keegi pikki tekste lugeda, rääkimata kirjutamisest. Inimestel on palju raha ja vähe aega, tundub, et nii ka Emajõe Amsterdamis. Ilvese raamatut olekski muide raske suurte ja pikkade sõõmudega sisse kallata – juba kogumiku esimesed jutud panid mu kannatuse kõvasti proovile. Vaevalt, et kuigi paljud inimesed tahaksid läbi lugeda poolsada lehekülge teravmeelseid konstruktsioone stiilis “väike neiu kurvaks sai, väike neiu kurvaks leib”, kui need just lugeja enda kirjutatud ei ole. Raamatu kolmandas loos, mis kannab pealkirja “Väikeses saksa linnas”, märgib autor, et “ring ei saa täis ja kannatajaks on heauskne lugeja, kes millegipärast on enda alaväärseks pidamise eest maksnud. Kui on. Piinlik ja tühine”. Esialgu jäi ebaselgeks, kas need omadussõnad käisid heausksete lugejate või teose enda kohta, võib ka olla, et Ilves pidas silmas eksistentsi üldse. “Igav ja ülbe,” kirjutasin ma oma märkmepaberile ja muigasin tigedalt.
Võib öelda, et kohe, kui raamat suutis mulle vastikuks muutuda, läks ta heaks. Ei tea, kas oligi kirjaniku eesmärk ennast esmalt tüütu grafomaanina kujutada või puudus tal lihtsalt piisav enesekriitika, et kehvemad kohad välja jätta – noorkirjaniku asi –, igal juhul selgus edasi lugedes, et Ilves oskab siiski üsna hästi kirjutada. Humorist on kole sõna, aga vaimukust mehel jätkub; mõne teksti puhul tekib tunne, et tegu on omamaise Daniil Harmsiga. Näiteks “Karmil sunnil” Jeesusega peaosas tundus iseäranis naljakana, ehkki konservatiivsetel kristlastel soovitan seda lugu ja tervet raamatut ka mitte pika ridvaga puudutada. Poliitilise korrektsuse huvides järgneb peagi “Koalitsioon,” mis võiks jälle islamifundamentalistid raevu ajada. Ons tegu poeedi sooviga Kolmanda maailmasõja eelõhtul mõlemale poolele trääsa näidata?
Raamatu tugevamaid lugusid on “Bussis, vihmaga, jahe ning hubane”, mis aitas paremini mõista ka mõnda muud Ilvese teksti. Ka roppude sõnadega saab lüürilist meeleolu luua. Eriti meeldis mulle lõpulause: “...maailm on üks bussijaam.” Jah, elu on buss.
Ilves on igasugustel õhtutel esitanud vene ansambli Kino lugusid, millele ta ise teksti on kirjutanud. Ootamatu ja ülimeeldiva üllatusena leidsin üsna raamatu lõpust suurepärase tõlke laulu “Pat?ka sigaret”, mis erines suuresti selle Ilvese luuletustest, keda mina olen lugenud. Müts maha, tõepoolest.
Viie-, seitsme- või kaheteistpallisüsteemis läheks “Tapu asemel sõime” hindamine raskeks, sest sigade ette on lisaks pärlitele loobitud ka palju põhku. Sellest hoolimata hakkab raamat läbiloetuna töötama, umbes nagu tolle iidse idamaise taime suits, millele autor siin-seal viitab. Olgu õllega või ilma.

KAAREL KRESSA