|
Sotsiaalmaja, sotsiaalporno ja sotsiaaldemokraatia
Autor: Kalev Kesküla
(17.12.2003)
Mõõdukate erakond teatas, et nimetavad ennast ümber sotsiaaldemokraatideks. Oli ka viimane aeg. Juba viimaste Riigikogu valimiste ajal hõiskasid ühiskonna mobiilsemad ja uljamad kihid, et mõõdukad on minevik. Üle noatera said nad siiski parlamenti. Aga kui selget sõnumit pole, pole ka palju valijaid loota. Selge ka, miks identiteedikriis nii pikaks venis. Täpselt nii, nagu härra Maurusele meenutas sotsioloogia roppu sõna sotsialism, meenutab paljudele meie kaasaegsetele sedasama koledust ka sotsiaaldemokraatia. Mis meenub meile seoses sõnaga sotsiaal- (ladina socialis – sõbralik, ühiskondlik)? Eks ikka sotsiaalmaja, sotsiaalhoolekanne, sotsiaaltöö, sotsiaaldarvinism ja sotsiaalporno – sõna, mis sõnaraamatutesse pole veel jõudnud, aga mis tähendab ajakirjanike kõnepruugis nii masendavat elu, millest viisakas lehes lugu ei saa. Sotsiaalporno on asi, mille külge tark ei puutu. Aga sotsiaaldemokraatia puutub. Sotsiaaldemokraatia eesmärk on sotsiaalporno sotsialiseerida. See tähendab muuta alandatute ja solvatute, töötute ja edutute elu meie kõigi ühisasjaks, integreerida nad (edukate kulul) ühiskonda. Edukamate väljaannete edukamad ajakirjanikud suhtuvad sotsiaaldemokraatide kapist välja tulekusse üleoleva lõbususega. Siiski on see hea märk ja oluline sõnum. Sõnum sellest, et me astume postkommunistlikust Ida-Euroopast, kus sotsiaaldemokraatiat ei tunta, heaolu-Euroopasse, kus sotsiaaldemokraatide käes on jämedad otsad ja päris sageli ka valitsusohjad. Sotsiaaldemokraatideta riik olekski Euroopa Liidus veidi alamõõduline. Kalev Kesküla |
|