5 

Kohtume kohtus!

Kohtusaal näib olevat selle kevade kuumim kohtumispaik. Ja sugugi mitte vaid pättide ja kaabakate jaoks. Tundub, et kohtuskäimisest on saanud selle kevade suurmood. Kas oleme viimaks ometi ka selles vallas Ameerikale järele jõudmas ja oma isiklikku Ameerikat avastamas?

Eks see kohtuskäimine ole samasugune igaühele kättesaadav ajaviide nagu mullune hittala kepikõnd või tunamullu kevadel levinud puhta hapniku hingamine. Uus spordiala näib mingist mõttetust rühkimisest intelligentsem, tuleb ju kohtusaalis nii nagu malelaua taga mitu käiku ette mõelda. Nii et igati arendav spordiala! Ja kodanikualgatus ning „väikese inimese" abstraktse kohtuhirmu kadumine on samuti igati tervitatav. Aga kas pole kahe ebahariliku kohtusaaga käimalükkavaks mootoriks hoopis inimlik kadedus?

Möödunud nädala lõpus võisime kõik rõõmustada selle üle, et Kadri Kõusaare „Magnus" on esimese Eesti filmina Cannes´i põhiprogrammi valitud ja hetk hiljem selle üle hämmeldunud olla, et Harju maakohus olla selle filmi näitamise sootuks ära keelanud.

Tänasest Postimehest võib lugeda, et Ken Saani Leopoldi-pilastamine TV3 ekraanil tahetavat samuti kohtu kaudu ära keelata. Kas kardetakse tõesti, et paharett Ken selle saatega keerab Leopoldi eraelu tuksi? Sama moodi nagu Kadri film tungivat inimese ellu, keda paraku ei ole enam elus?

Kafkalik diskussioon

Nende tavatute juhtumite valguses näib kohtunikel igatahes väga lõbus ja rutiinivaba töö olevat. Tegelikult pole mul ainugi, kuidas Harju maakohtu istung käis, aga üritan seda endale vaimusilmas ette kujutada.

Laiekraaniga varustatud kohtusaali koguneb talaaristatud kohtunikekogu. Nad istuvad väärikal sammul oma kohtadele. Istungi avasõnad. Protsess käib mängufilmi üle. Tuled kustuvad, algavad subtiitrid... Pingeline vaikus. Väga filmilik algus, kas pole.

Aga edasi? Nüüd peaks järgnema minki kafkalik diskussioon. Hoopis teiste rõhuasetustega kui Cannes´i žüriis. Kohtu eesmärk ei ole otsustada linateose kunstilise kvaliteedi üle. Või siiski? Kas see muudab asja? Milline on lugupeetud kolleegiumi eelnev isiklik filmivaatamis- ja hindamiskogemus? Kunstikogemus üldse? Kas see on piisav, et anda neile volitused filmi saatuse üle otsustamiseks?

Kes on pädev otsustaja?

Kui palju neil on aimu sellest protsessist, kuidas üks stsenaarium looja peas ja käte all sünnib ning lõpuks filmiks saab? Reegleid siin muidugi ei ole, aga vaevalt et keegi kogu täispikka mängufilmi või romaani on unes näinud ja selle siis kinnisilmi paberile pannud. Luuletust või performance´it muidugi võib näha... See on siis täiesti keskkonnast ja kaasinimestest sõltumatu looming.

Kas pole mitte nii, et kui lugu ei puuduta kedagi, siis see ka ei puutu kellessegi? On turvaliselt tühi lugu. Ja kas selliseid paduigavaid filme ja laenatud formaadiga haigutama ajavaid telesaateid pole meil juba niigi küllalt tehtud?

Selles mõttes jätkab Keni ja Leopoldi saaga suurepäraselt „Magnusest" alguse saanud teemat, hoolimata sellest, et tegu on massimeelelahutusega. Isegi formaadiväline meelelahutus tahetakse siin maal ära keelata. Ma saaksin väga hästi aru, kui Leopoldi loojad pöörduksid autorikaitse poole ja nõuaksid raha. Aga nemad tahavad hoopis ära keelata! Pühas kadeduses, et äkki vaatajad vahetavad nende kanali selle oksendava Leopoldi vastu.

Ootan huviga, millega need saagad lõppevad ja mis on järgmine asi, mis Eesti Vabariigi territooriumil ära üritatakse keelata. Kas neisse protsessidesse kavatsetakse ka mingi kultuuri,- semiootika või muu selline komisjon kaasata? Või on meil juba ametlikult kehtestatud keskpärasuse diktatuur?