5 

Poerüüstajad Pärnu mnt 46

NAGU PALESTIINAS: Pätt tõmbas endale kahe ja poole kuu vanuse Olafi ilusa valge kampsiku silmini pähe. LIIS TREIMANN / POSTIMEES

Nolgid rüüstasid, Lebedev kaitses, vanemad daamid käisid andeks palumas.

Erja-Liina Raidmal käis juba neljapäeva hommikul peast läbi, et järsku peaks oma majale ­vineerist tahvlid akende ette tõstma.

Varasemate aastate kogemused on õpetanud, et pronkssõduri juurde ei koguneta niivõrd kangelasi mälestama kui Nõukogude Liitu taga nutma. Ja et nostalgiline meeleolu ei tähenda aknaklaasidele sugugi head.

Aga siis mõtles Erja, et ah, paranoia! Vaevalt seal mingit vastasseisu tekib!

Neljapäev. See võis olla 11–12 paiku õhtul. Erja oli kodus oma maja Pärnu maantee 46 hoovis, kui majanaabrid helistasid Kosmose kino ­juurest, et nemad koju tulla ei saa, tee on kinni ja maja ees lõõmab tuli.

Mõni minut varem oli hakanud heleda klaasiklirina ja autokerede tümitamise saatel Tõnismäe tänavat pidi lähenema pronksmehe pooldajaskond.

Kui rahvamass Pärnu maanteele jõudis, hakkasid poolikud tellised Erja maja akendesse lendama. Erja, kes ­algul maja tagant olukorda jälgis, astus hoovist välja ja nägi, kuidas maja ees ­põles lõngapoest välja visatud kaup. Poeruumides suitsesid lõngakorvid, -kastid,
-vitriinid.

Ekstaatilised tüübid peksid ja karjusid. Poodidesse sisse hüpates küsitlesid nad poepidajaid standardsel moel – eestlane või venelane? – ja alustasid tuustimist.

Tuletõrjeauto seisis maja kõrval, aga appi tulla ei saanud – polnud käsku antud.

Õnneks tegutses Erja maja ­esimese korruse lõngapoe juures tarmukas hallipäine isand, keda Erja hämaras poes esialgu ära ei tundnud, aga kelle nägu oli kangesti tuttav – Interrinde veteran ­Vladimir Lebedev.

Lebedev karjus pättide peale koleda häälega ja kutsus märatsejaid karmilt korrale, kamandas poisid poodi ja nõudis, et nad põlevad asjad poest välja viskaks.

Erja ja tema vend püüdsid lõkkeid kustutada. Kaks vahtkustutit oli juba tühjaks lastud. Suurem veekraan ei töötanud (või keeras Erja selle suure ärevusega katki). Nii siristasid Eija ja tema vend vett väikesest kraanist kohvikruusi ja sealt ämbrisse. Tuletõrjeauto oli endiselt mõni samm eemal.

Kella neljaks saadi tuli kustutatud ja aknad kinni. 
 
Kella kahe paiku öösel jõudis kohale Lõngapoe omanik Epp Hõrak. Varem ei pääsenud lihtsalt politseinikest mööda.

Suurem summ märatsejaid oli kesklinna poole eemaldunud, osa ­pöördus tagasi, astus poest läbi, parastas ja mõnitas.

Epul oli kaks võimalust – kas tänavat pühkida või pättidele samaga vastata. Ja tegi nii üht kui teist.

Epp: “No mul on vanajumal pannud lõuad õigesse kohta ja ma olin pättidega mitmel korral ajaloolis-poliitilist diskussiooni üles võtmas, aga keegi ju ei kuulanud! Ühed hakkasid siinsamas trepi ees teineteist tümitama. Ma pistsin luua vahele: suur sõda Leipzigi linna all, valu punanahkadele!”

Eesti keelt Erja ja Epp sel ööl ­eriti ei kuulnud. Sõim, ähvardused: ­tšuhnaad, fašistid! Ros-sii-ja, Ros-sii-ja! Lausa füüsiliselt keegi kallale ei tulnud. (Epp: “Naine luuaga näeb ilmselt liiga ­ohtlik välja!”)

Suur möll oli möödas, Erjal ja Epul käed-jalad tööd täis, pühkisid kilde kokku, panid aknaid kinni, kui äkki saabus organiseeritult suur rühm politseinikke (Epp: “...Joondu, valvel, järjest loe...”), tõmbasid rivi üle tänava ja teise ka veel ja marssisid vandaalidele järele.

Siis astus lõngapoodi Inglise härrasmees ja pakkus kaht karpi, mis ta tänavalt oli leidnud. Ühes olid veiniklaasid, teises oli korv, mida naised esialgu kartsid lahti teha – järsku on madu sees!

Epp: “Ja siis tuli, tött-tött-tött, jooksuga paks maarajoonidest pärit konstaabel, piilus nurga tagant algul ühele poole ja siis teisele poole ja küsis ähkides, kas teised läksid juba ära.”
“Ammu juba! Mine ka koju magama!” ütles Epp. Politseinik keeras otsa ringi ja kadus. 

Erja läks ülakorrusele ja hakkas oma korterit koristama. Aknad olid kõik katki, kardinad koos kardinapuudega teise seina ääres põrandal. Poole tellise suurune kivi oli poole meetri kaugusel vanaemaaegsest Lorupi kristallist jätnud seina paraja augu. Kass oli voodi all.
 
Reede. Magama sai Erja kahe-kolme paiku järgmisel päeval. Ega ka siis suurt magada ei saanud – tuli hakata valmistuma uueks ööks.

Reedest päeva ilmestas asjaolu, et Pärnu mnt 46 asuvast lõngapoest astus läbi arvukalt venelannasid. Kes vabandas, kes ostis poest toki lõnga, kes tuli koristama, kes küsis pangaarvet.

Oli selliseid, kes käisid ohkamas, et pidi see nüüd kõik niimoodi minema.

Ja oli selliseid, kes käisid poseerimas: näe, siin me eile tegutsesime!!!

Vladimir Lebedev astus ka läbi ja küsis, kuidas läheb. Lebedeviga seoses naerab Erja lõbusalt ja pikalt ja räägib, kuidas juba olid kellegi tuttava õepoja töökaaslased omavahel arutanud, et Erja on ilmselt Lebedevi elukaaslane. Miks see Lebedev muidu Erja poe tulekahjust päästis!? (Tegelikult nähti Lebedevi siin maja juures esimest korda elus.)

Reede õhtul kogunesid Erja juurde poeomanikud ja sugulased. Istusid koos, olid valmis jälle maja kaitseks välja astuma. Mekkisid Erja ema värsket vaarikaveini ja arutasid, et mis sellest ilmaelust niimoodi saab.

Kolleegidega oli Erjal kokkulepe, et kui jälle madinaks läheb, tulevad töökaaslased, ämbrid kaasas, tuld kustutama.

Aga õhtu oli rahulik. Kümme politseinikku seisis Erja akende all ja kümme politseinikku seisis Kosmose juures. Tänaval maja ees oli vaikne.

Politsei oli sel ööl Erja arvates tasemel. “Maarajoonidest pärit kutid” (see käib korravalvurite kohta) olid ennast kogunud ja kõik õigel ajal õiges kohas.
 
Laupäev. Kõik oli üllatavalt rahulik.
Arvutati kulusid. Erja lõi kokku, et katki on 29 aknapoolt. Pluss ukseklaasid. Ja üks valgmik oli täiesti sodi. Kahju 200 000 krooni ümber.

Üks asi on Epul ära õiendada. Kuskil Delfi naistenurgas kirjutanud keegi, et venelaste poode peaks hakkama boikoteerima. Ja et alustama peaks Pärnu maantee Lebedevi lõngapoest.

Tegelikult ei ole see Lebedevi lõngapood! See on eestlaste pood!

Eppu häiris kõige rohkem (ta avastas selle ajalehest), et keegi pätt oli tema kahe ja poole kuu vanuse lapselapse Olafi ilusa väikese valge kampsuni endale pähe tõmmanud ja sel kombel poode röövis.

Ühine tõsine mõte, mis Pärnu maan­tee 46 rahvast vaevab, on see, kuidas küll edasi elada, kui meie kõrval on nii palju neid, kellele ei meeldi meie riik.