30 

Sotsiaal-poliitilised tulevikumälestused

Sergei Stadnikovi arvates on käesolev kriis näidanud, et võimudel tuleb hakata mittevandaalidest venelastega pidama võrdväärset dialoogi, sest vastasel juhul võib meid ees oodata midagi Põhja-Iiri aastakümneid väldanud leppimatu vastasseisu taolist.

Hiljutine vägivallalaine ja vandaalitsemine Tallinnas on pretsendenditud sõjajärgses ajaloos. Iseenesest mõista, pätte ja röövleid peab karistama kogu seadustähe karmusega. Selles suhtes ei näe ma mingit diskussiooni alust.

Teisalt on igal nähtusel oma süvapõhjused ja neist mõningatele sooviksingi juhtida lugejate tähelepanu. Näiteks ennustasid paljud sovetoloogid 1988-1992  suuri etnilisi konflikte oma iseseisvust tagasivõitvates Balti riikides. Õnneks ei täitunud nende prognoosid, seda just Eesti osas. Üleminekuperioodi tähtsaimaks poliitiliseks sündmuseks sai Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi poolt seadusvastaseks kuulutatud iseseisvusreferendum 3. märtsil 1991, milles võisid osaleda kõik alalised elanikud, välja arvatud nõukogude väekontingent. Ei nõutud osalejatelt eesti keele oskust, inimesed pidid esitama oma nõukogude passi, konkreetsete isikute andmed kirjutati üles. Kujutan ette, mis viimastega juhtunuks, kui need oleksid augustiputshi 1991 õnnestumise järel sattunud näituseks KGB kätte. Samuti ärgem unustagem, et referendum korraldati Vilniuse veretöö ning Riias tulistamiste järel ning Toompeale olid tollase peaministri Edgar Savisaare käsul korrapäraselt installeeritud betoontõkked. Seega tähendas minek valimisjaoskonda teatud meelekindlust.

Tulemused kujunesid iseseisvuslastele igati soodsaks, seda ka tänu vähemalt 150 000 nn muulase poolthäälele, mis moodustas ca 30% kõikidest potentsiaalsetest mitteeestlastest osalejatest. Ülejäänud  kas valdavalt ei osalenud või hääletasid vastu. Kurioossel kombel rikkusid ka iseseisvuse vastu hääletanud oma osalemise faktiga Gorbatšovi kurja keeldu. Tulemused olid nii mõjusad, et kui 17. märtsil 1991 organiseeriti üsnagi protseduuriliselt segaselt üleliiduline kontrareferendum, siis sellel ei olnud erilist üldrahvalikku kõlapinda (maksimum 80.000 osavõtjat). Referendum leidis laialdast vastukaja ka välismaal, kujunedes iseseivusvõitluse oluliseks argumendiks.

Heites pilgu käesolevast aegruumist meie lähiminevikule konstateerigem - vene elanikkonna ikka veel jätkuvalt nii päevakajaline integratsiooni küsimus käivitus 1988-1991 päris edukalt kõige tähtsamas, poliitilises sfääris. Alguses viimase Ülemnõukogu valimistel 1990, seejärel iseseisvusreferendumil. Seda hoolimata nõukogulaste arvukatest provokatsioonidest ja töökollektiivide massimiitingutest, näiteks 1990. aastal Tallinna Vabaduse väljakul -  need möödusid rahulikult. Isegi intrite kuulus sissetung Toompeale 15. mail 1990 ei põhjustanud mingeid ohvreid. Eesti Vabariigi sõltumatuse taaskehtestamine möödus veretult. Säärane ainulaadne saavutus (mõelge, just algas Jugoslaavia kodusõda!) oli enamiku siinsete elanike teadlik või alateadlik valik. Eesti poliitiline eliit valis oma enamikus aga paraku reetmise tee - 1992. aastal võttis Ülemnõukogu ära poliitilised õigused ca 1/3 oma valijatest. Viimane tõsiasi on eetiliselt kui ka juriidiliselt uskumatu. Loomulikult ei olnud alustuseks apatriidideks degradeeritud nn muulastel muuhulgas võrdväärseid võimalusi osalemaks majandustegevuses. Ja ekskommunistist välismaalaste seaduse põhiautoril Mart Nutil avanes võimalus end teostada süütute inimeste arvel. Need 150.000 Eesti poolt hääletanud inimesed pidid varsti hakkama taluma kõikvõimalike ametkondade otseseid või varjatud mõnitusi ja  kaudselt vastutama praeguse peaministri Andrus Ansipi tegevuse eest nomenklatuurkommunistina. Näiteks 24. veebruaril 1988 Tartu linnas. Oh aegu, oh kombeid!

Olles oma olemuselt helge ilmavaatega, üritan leida meie praeguses olukorras mingeidki positiivseid märke. Käesolev kriis on näidanud, et siinsed venelased (mitte vandaalid!) on kujunemas poliitilistest objektidest poliitilisteks kaasotsustajateks. Ja nendega tuleb võimudel  hakata paratamatult pidama võrdväärset (sic!) dialoogi. Vastasel juhul võib meid ees oodata midagi Põhja-Iiri aastakümneid väldanud leppimatu vastasseisu taolist. Niisuguse stsenaariumi teostumist ei taha vähemalt mina kohe sugugi.