3 

Isamaa-armastus moodi!

ERAKOGU

Merca pooldab kahel käel riigikaitse tundide sisseviimist gümnaasiumis koos patriootliku kasvatusega, viimast süvendatult vene koolidele.

Eestimaale on jõudnud ilusad ilmad, minule on saabunud midagi puhkuselaadset, aga istun toas ja miskit mõistlikku teha ei oska. Peaaegu ei tahagi. Vahel on lihtsat mõnus niisama vegeteerida. Südame all krabistavad küll süümekad laokil töödest, aga vunki pole. Loen ja vaatan netist igasugu sodi. Mõtted tulevad veel pähe.

Käisin isegi „Kesknädalat" visiteerimas. Sealt avastasin ühe lugejakirja, kus muretsetakse, kas Eesti valib Venemaa või Valgevene tee. Lõpulauses kõlas pelg, et valitsuskoalitsioon ühineb „Ühtseks Eestimaaks" ja siis pole kaugel aeg, kui sünnib noorteühendus Meie Eesti. Juhtusin mõni päev tagasi Youtube'st vaatama našistide värbamisreklaami, ilmselt mõeldud näitamiseks ka vene telekanaleis. Pole midagi öelda - Lenini sõnu kinokunsti mõju kohta massidele oskavad nad väga hästi tõlgendada! Tore propagandistlik šedööver, kus lubatakse, et neist noortest, kes liikumisega ühinevad, saavad tulevikus majandus-mänedžerid ja tipp-poliitikud, kes hakkavad juhtima Venemaa elu helge homse suunas. Lisaks on našistidel vähemalt üks tunnusräpp, mille sõnum on kenakesti sugestiivne ja rea alul olevat sõna „NAŠI" on tore koos sõpradega kaasa röökida.

*** 

Olen kuulnud-lugenud kurtmist eesti noorte puuduliku patriotismi pärast. Kas jääb meil vajaka piisavalt atraktiivsest noorteorganisatsioonist või on hoopis põhjuseks eestlastele omane individualism ja karjainstinkti puudumine? Ma ei kutsu siinkohal üles moodustama riiklikult finantseeritud andrus- või toomasjugendit ega taha, et parteide noorterakukesed lasteaias värbamiskampaaniad läbi viiksid, aga lihtsalt valikud on tänapäeval nii laialdased, et mõnigi hea algatus jääb piisava reklaami puudusel kiratsema.

Istusime pühapäeval aias grilli ümber ja „integreerisime" toredaid naabrivenelasi maksašašlõki abil. Õhtu lõpu poole laulsime koos vanu pioneerilaule mõlemas keeles ja Oleg tõdes, hoolimata politiseeritud õhustikust, oli see omamoodi tore aeg, kui lapsed aeti klasside kaupa loodusesse lõket tegema ja laulma. Palju sellele lapsele rõõmuks vaja on - pisut põnevust ja kampa kuulumise tunnet. Lõpeks lausus Oleg nukralt, et pole enam selliseid laule, mida kogu maa laulda mõistaks. Noored ja vanad koos. Pidin nõustuma, et seltskonnas laulmine on muutunud üsna elitaarseks tegevuseks. Mugavam on mingi plärakast õue tarida ja maitsetut musooni kuulata, parema puudumisel rikutakse telefonidega õhku. Pioneerilaule laulsid lapselapsed vanaemadega võidu ja häda polnud miskit.

Kas me mõtlesime sõnade taustale? Vaevalt väga tõsiselt, sest peamine oli ikka uljas ja sütitav viis. Veidi hiljem sai vanaisaga „Metsavendi" lauldud, aga seda vaikselt, sest vanaema tuli keelama. Sellel laulul oli ka vahva viis ja hirmutav-kõditavad sõnad.

***

Siin-seal on vaieldud selle üle, mis oleks lastele vajalikum, kas usundiõpetus või riigikaitse. Tsiviilkaitse tunnid omal ajal olid, olenevalt koolist, kui tõeline naljanumber, aga rõhtsideme tegemine jäi kui kogemata külge küll ja häda pärast saaks ka lahasega hakkama. Tänapäeva noorte teadmised esmaabi vallas on üldiselt masendavad, sestap pooldaksin kahel käel riigikaitse tundide sisseviimist gümnaasiumi osas, koos patriootliku kasvatusega. Viimast soovitaks süvendatult vene koolidele, sest näha on, et ajalootundidest jääb väheks. Kui rääkida ülekoormatud õppeprogrammidest, võiks neid kursusi läbi viia kuus korra, aga inimeste poolt, kes ei meenutaks omaaegseid seniilseid kloune-erumajoreid.

Loen, mis kirjas ja südamesse hiilib pelg mahamärkimata märkide pärast. Kus lõpeb patriotism ja algab marurahvuslus? Piir nende kahe mõiste vahel tundub olevat habras ja hägune. Meil pole vaja ka vastu rinda peksvaid ja räuskavaid tolkameid, vaid väärikaid iseteadlikke kodanikke, kes armastavad oma isamaad ja on valmis seda kaitsma.