Virginia tapatöö äratab ohutunnet

Virginia ülikooli veresaun ja selle kajastamine meedias sunnivad meid küsima: kui suremine on iga inimese jaoks paratamatu asjade käik, mis mõttes saab surm olla siis traagiline ja ettearvamatu sündmus?

Meie ajal sureb iga päev kogu maailmas tunduvalt rohkem inimesi kui sada aastat tagasi ka kõige ägedamal sõjategevuse perioodil. Seda kurba tõsiasja leevendab teadmine progressist, mida inimkond on surma suhtes saavutanud ja mis on märgatav arenenud riikides, kus surevad peamiselt vanad inimesed, kelle elust lahkumine on meditsiiniliselt pidurdatud ning muudetud avalikkust vähehäirivaks sündmuseks. On selline areng olnud inimkonnale hea või halb?

Sõltumata sellest, mida mõista hea ja ihaldusväärse surma all, on selge, milline suremise viis seda pole. Inimesi on kohutanud surm, mis saabub vales kohas, on vägivaldne või leiab aset ettenägematutel asjaoludel.

Eelöeldu valguses saab mõistetavaks kõrgendatud tähelepanu Virginia ülikoolis toimunu suhtes, nagu seegi, miks globaalsele meediale ei pakkunud arvestatavat kõneainet paar päeva hiljem toimunud ohvriterohkeim pommiplahvatus Iraagis, kus hukkus 160 inimest.

Esimene sündmus vastab meedia uudisekriteeriumidele, sest on ebatavaline, teine on harjumuspärasest kergelt hälbiv sündmus, mis leiab aset selleks just kõige sobivamas kohas.
Ometi on mõlemal tapatööl rohkem ühist kui pinna peal märgata. Selle nägemine õpetab meile elutervet ohutunnet enam kui meedia oma ebatavalisust (sageli ebaolulisust) võimendavas uudistejanus, mille tõttu Virginia tapatöö sooritanud Cho mõttepraht meediakanalites siiani ringleb ja üleilmalist tähelepanu teenib.

Tegelikult pole üldsegi oluline, mida Cho räägib. Asi on selles, kuidas ta tegutseb. Sarnaselt Bagdadi pommimehega ei lähe Cho lihtsalt tapma. Tema eesmärk on tappa võimalikult mediaalselt, võimalikult ratsionaalselt ja võimalikult palju.

Kas Cho on hull? Ehk küll meedia on Chost maalinud tasakaalutu nooruki pildi, ilmutab tema tegevus traagilisel päeval ohtlikumaid signaale. Ta planeerib strateegia, laseb lendu sõnumid globaal­sele meediale, sulgeb õppekorpuse väljapääsud, teostab auditooriumides oskuslikult eelluuret. Cho relvad – 9 mm püstol ja täpsuslaskudeks kaliiber 22 (mis võimaldab kaasa võtta võimalikult palju kergekaalulisi padruneid) – pole ilmselt juhuslikud valikud, vaid ratsionaalne ja praktiliselt arukas tegutsemise viis.

Küsisin ühelt riigikogulaselt, milline oleks minu kui huvilaskuri tõenäosus lüüa Cho rekordit Eesti parlamendi ruumides. Ta vastas mulle, et ilmselt jääks ürituse skoor tagasihoidlikuks, sest arvestades parlamendisaali väljapääsude arvukust, jooksevad riigikogulased esimeste laskude peale lihtsalt igasse ilmakaarde laiali.

Virginia tragöödiat ja Bagdadi massimõrva läbib ideele orienteeritud abstraktne kättemaks, mis seisab hetkeemotsioonidest kõrgemal ning võtab konkreetselt hirmutava kuju.
Milline on Eesti inimese tõenäosus lõpetada oma elu sarnase kättemaksu ohvrina?

Viimased pool sajandit on Eestis valitsenud suhteliselt pikk ja ebanormaalselt leebe periood, kus pole olnud veriseid arveteklaarimisi. Leebete olude varjukülg kipub olema ähmastuv arusaamine moraal­sest kausaalahelast ja kasvav karistamatuse tunne, mis kinnitab, et isegi kestvale sigatsemisele ei järgne midagi hullu.

Koolivägivald ja kuhjuvad sotsiaalsed pinged on ohu märgid, mida ei tohiks ignoreerida.
Üldise reegli järgi ei tuleks si iski karta niivõrd hullumeelseid kui tervemõistuslikke “igati kenasid inimesi”, kurjuse ülijuhte, kes toimivad hullumeelse teenistuses. 

Olla surivoodil ümbritsetud hingerahust, kosutavast sõnast ja lähedaste hellast tähelepanust on igati ihaldusväärne suremise viis. Arvesse võttes kogu maailmas ja ka meil kuhjuvaid pingeid, on lootus sel kombel elust lahkuda pigem alusetu kui põhjendatud.

Autor on EELK Usuteaduste Instituudi filosoofia professor