Ljonja, maailma pikim mees

Ljonja elu: Kodus ta enam pead väga sageli ära ei löö, lampe on ta õppinud vältima. Ustest käimiseks peab aga alati kummarduma. Tiit Blaat

Tänavu kuulutasid Guinnessi rekordite raamatu eksperdid maailma kõige pikemaks meheks Leonid Stadniku. Oma 2,57meetrise kasvuga tõukas ta troonilt seni kõikidele inimestele ülevalt alla vaadanud hiinlase Xi Shuni. Ekspress käis Euroopa hiiglasel külas.

Ukraina, Žitomiri rajoon. Õhk on rõske ja taevas pintsliloputusvee karva hall. Esimene lumi on äsja ära sulanud ja kogu maa porine.

Siinsetes külades ja maanteedel jookseb sihitult karjade viisi hulkuvaid koeri, kes näevad välja sama hüljatud nagu Ukraina maaelu. Siin jäävad koerad iga päev autorataste alla ja inimesed elurataste vahele.

Podoljantsi külakolkas, kus elab maailma pikim inimene Leonid Stadnik (37), on juba hommikul kell 10 pooled mehed maani juua täis. Bussipeatuse pink on kaetud valge linaga, millel seisva kärakapudeli ja viinaklaaside ümber jaurab kärarikas meesteparv.  

Seda Kiievist umbes 180 kilomeetrit lääne poole jäävat küla ei ole Ukraina kaardi järgi olemas. Ning kui seal ei elaks hiiglane Leonid ehk Ljonja, poleks seda kohta peale kohalike ilmselt olemas kellegi jaoks.

Küla sissesõidu juures seletavad kolm vindist meest, kel hambaid kokku vahest kahe inimese jagu, et elu paranemist ainult lubatakse: “President Juštšenko küll käis Ljonja juures, aga teed korda ei tee. Meil on sponsoreid vaja!”  
 
Leonidi telliskivimaja väiksel kõrvaltänaval on küla üks uhkemaid, eresinise aiavärava postide sibulakujulised oranžid tipud maja ees edvistamas. Selge, et siin elab Guinnessi rekordimees!
Uksele ilmub üle kahe ja poole meetri pikkuse mehe suur sõbralik nägu, hele ja kõrgel nagu Kuu. Kerge kummardus uksest läbi mahtumiseks ja Ljonja taarub õue. Maja ees kasvava õunapuu kõrval külalisi vastu võttes tonksab ta peaga mitu korda vastu kõrgemaid puuoksi.

Kindlasti puhub seal üleval tugev tuul.

“Tulge aga tuppa! Ärge jalast ära võtke, meil on siin maamajapidamine, võib-olla on põrand natuke must.”

Põrand on täiesti puhas ja tuba on nagu Ukraina maainimese tuba ikka: seintel punased vaibad, nende kõrval ikoonid. Mehe ema ja väike õde hoiavad nende kolme kodu hästi korras. Ja Ljonja teeb omalt poolt parima, et hoiduda lampe peaga katki löömast.

Hiiglane toetub tagumikuga kapiäärele; ema istub vaikselt diivanil, kepp käes.

“Meil läks juulis verandal külmkapp põlema ja majas oli tulekahju. Me küll püüdsime tulele piiri panna, aga vesi ja suits rikkusid ka teistes tubades laed ja seinad. Tuli remonti teha,” on Ljonja tagasihoidlik kodu kena väljanägemise suhtes. Maja renoveeris üks remondifirma, mis kattis ka kõik kulud. Stadnikute koju on muide ühe toetaja abil soetatud ka eriline kõrge dušikabiin – neil on majas isegi vesi!  

Ljonjale endale ei oleks muidugi lae värvimine mingi probleem – puudu jääb vaid mõni sentimeeter, et ta võiks seda iga päev teha omaenda juustega.

Hiiglama pikk olemise eeliseks loeb Leonid ka selle, et saab oma käega puu otsast õunu korjata. Ja vaat nendesse pihkudesse mahub ubinaid terve väike kausitäis! Minu käsigi kadus meest tervitades kuskile tema oma sisse ära.  

Hiiglast pealaest jalatallani mõõtes on näha, et lisaks väljavenitatud käelabadele ja sõrmedele tunduvad ebaproportsionaalselt suured ka Ljonja jalad, mille otsa mahtuvate kingade suurus on 62.

Jalanõusid tehakse mehele muidugi eritellimusel. “Aastaid polnud näiteks talvekäimasid mul kuskilt hankida. Lõpuks pidin pideva külmetamise tõttu isegi tööst kolhoosis loobuma.”

Ka riie te hankimine käib eriskeemi järgi: tuttavad naised rõivatööstuses õmblevad talle neid oma vahetuse ajal haltuura korras. Enamasti tuleb Ljonjal maksta vaid materjali eest. Ja alles hiljuti leidis ta koha, kust saab osta koti mõõtu sokke ja kindaid.
 
LJONJA KASVAS TAVALISEST PIKEMAKS juba poisieas.
Esialgu tema kiire kasvamise üle ei imestatud, sest ka vanaisa ja onud olid igavesed volaskid – ligi kahemeetrised mehed.

12aastaselt avastati Leonidil aga ajukasvaja. See opereeriti välja ning pärast seda hakkas poiss veelgi kiiremini kasvama. Alles siis, kui Leonid ületas kahe meetri lati, tegi see poisile riiete ja jalatsite leidmise raskeks.

Ljonja sirutab end jutustamises väikest pausi sisse tehes kapi pealt püsti ja läheb istub ema kõrvale diivanile. Iga tema samm tundub olevat tõsine ettevõtmine ja pingutus.

Nüüd, oma trullaka ema juures istudes ei tundugi ta nii väga suur. Eriti kui ta käed üle rinna kaenla alla pistab.

Leonid vuristab elulugu edasi, ema kõrval haigutab ega ütle ühtki sõna.

“Ma ei ole seniajani harjunud sellega, et ma nii pikk olen. Kodus ma eriti pead ära ei löö, aga külas olles tuleb seda sageli ette. Ja kui ma pikalt püsti olen, väsivad jalad ära. Kogu elu olen unistanud, et ma oleksin normaalset kasvu.”

Guinnessi rekordite raamatu järgi kannatab mees gigantismi-nimelise haiguse all. See tähendab täiskasvanueas edasi kasvamist tänu seda soodustavatele hormoonidele inimese kehas. Pikkuse, mis Leonidile maailmarekordi tõi, saavutas mees alles mullu. Nüüd jääb tal üle vaid loota, et rohkem ta taevale lähemale ei kerki.  

Ljonjale valmistab suuri probleeme ühest kohast teise liikumine, rääkimata reisimisest. 2004. aastal sõitis ta bussiga Saksamaale ja see oli täielik põrgu: “Ma vandusin endale, et ma ei lähe enam kunagi Ukrainast väljapoole, kui tingimused pole paremad.”  

Parim variant küla vahel kärutamiseks on hobune ja vanker. “Tavalisse sõiduautosse ma ei mahu ja traktoriga abiks käivad külamehed sõidavad masinaga ise, kuna seegi on minu jaoks kitsavõitu. Oma hobusega suurele teele ma minna aga ei saa, sest ta on natuke äkiline ja kardab autosid. See teeb probleemseks ka linnas poes käimise – meil pole juba neli aastat külas poodi. Siin käib paar korda nädalas autopood.” 

Kõlab mõnusalt pikk ja laisk haigutus Leonidi vasakult käelt.
 
KUI LJONJA JUST AJAKIRJANIKKE vastu ei võta, keerleb tema elu pudulojuste ja aiamaa eest hoolitsemise ümber. “Kuna ma olen üksteist aastat olnud kolhoosis veterinaar ja vastava haridusega, tean loomadest palju ja minu loomad on kõik terved. Meil on peale hobuse veel lehm, pooleaastane vasikas, kanad, sead, koerad ja kassid nagu igas õiges majapidamises.” Loomadele lisaks vajab harimist üks hektar põllumaad.

Suviti ärkab hiiglane kell pool kuus (talvel varem, sest peab ka kütma) ja hakkab loomi talitama. “Siis ma lüpsan lehma, käsitsi, masinat mul ei ole, sest me ei ole Ukrainas masinateni veel jõudnud. Pealegi peab lehm olema sellega noorest saati harjutatud. Ja lehmale lähenen tasa, et ma teda ära ei ehmataks. Ma üritan vähemalt,” naerab Ljona sõbralikult. Püüan ette kujutada, mismoodi nende 15 sentimeetri pikkuste sõrmede lüpsitehnika välja näeb, aga kaugele ma selle mõttega ei jõua. Igatahes tuleb mehel lehma lüpsta ka lõuna ajal ja & otil de;htul.

Magama saab ta tavaliselt kella üheteistkümne ajal.

Hea meelega kantseldab Leonid aias oma väikest viinamarjakasvandust. Marjadega mässates saavat ta palju energiat. Hiljem keedab pere marjadest kompotti, paneb sügavkülma ja sööb muidugi ka värskelt. Tänavu sügisel tahabki viinamarjaaed veel tegemist. “Kogu aeg vaatan internetist ilmateadet ja ootan külma, et maa mind kannaks. Ma vajun sisse ju muidu!”  
Leonidi kulmuvahe kisub äkki kortsu ja nägu võtab tüdinud ilme.  

“Ma olen tegelikult väsinud loomade kantseldamisest, kõikidest probleemidest ja elust. Eile näiteks vedasime heinu põllu pealt pööningule. Samal ajal on vaja lehmale, hobusele ja teistele loomadele süüa anda. Ühesõnaga töö, töö, töö. Külas elades töö ei lõpe kunagi!”
 
MEHE SUUR MURE on ka ema tervis – ema murdis kolme aasta eest jalaluu ning käib nüüd keppidega. “Aga ta teeb, mis saab: keedab, peseb, triigib, koristab ja õmbleb, kõike üle oma jõu. Sügisel tahtsimegi emaga Kiievisse sõita, et ta ravile saata. Aga me ei saanud minna, sest polnud majapidamist kellegi hooleks jätta.” Naist Leonidil ju pole, kuigi kunagi loodab mees kellegi kosida ja ka lapsed saada. 

Lõpuks teeb ka Ukraina mama suu lahti ja ütleb, et poeg on tõesti väga abivalmis. Ja tütar ka. “Head lapsed mõlemad.” Ljonja ei võta ju isegi napsu põhimõtteliselt mitte üks tilk ja suitsu ka ei tee. Küla peal leiduvat tal mõned sõbrad ebatraditsioonilistele eluviisidele vaatamata.   

Pimedate ilmadega on Leonidi lemmiktegevus lugemine ja külas eriti haruldaseks peetav internetis surfamine. 1996. aastal kinkis üks telekomifirma Leonidile arvuti ja internetivõimaluse.

“Aga kõige parema meelega istuksin ma hoopis raamatukogus. Ka internetist saab raamatuid lugeda, aga see väsitab silmad ära. Hea meelega käiksin mõnikord muuseumis, kus saaksin tunda nii-öelda paiga hõngu.”
 
Hiiglase elu on raske, selge see. Ja Ukraina maaelu ka. Ljonja aga ütleb, et see, kes on tragi, saab ka Ukrainas eluga hakkama ning parema tuleviku nimel tuleb käia valimas. “Kelle poolt mina hääletan, see on saladus, aga demokraatia on Ukraina jaoks õige tee.”