Maa õnnistus?

MAAMÕTTE MÕJUKAD KANDJAD: Leo Luks arutab Argo Moori (vasakul) ja Asser Murutariga, mis on maaline elu- ja mõttelaad. Tiit Blaat

Filosoofiaõpetaja Leo Luks ning maasotsioloogid Asser Murutar ja Argo Moor arutlevad elu võimalikkusest ja tähendusest maal

Asser Murutar, oled uurinud  aastakümneid põllumajandusülikoolis maamõtet ja maaelu. Mida olulist võiksid möödunud aja kohta esile tuua? 

Asser Murutar: Kõigepealt meenub sisuline kahejalgsus minu armsas põllumajandusülikoolis. Siin on alati olnud kaks omavahel rivaalitsevat suunda. Esiteks suundumus inimesele või vaimsele omakultuurile, rahvuskultuurile, mille läbivateks märksõnadeks antiikajast alates on  logos, eetos ja mythos. Teine suundumus on tehnoloogiline: omal ajal peitusid paljud inimesed just tehnoloogilise idee taha — et kõiksus, kogu tsivilisatsioon ja kultuur on tehnoloogia summa.

Argo Moor: Tollases Nõukogude Liidus oli see vaimne enesekaitse, kuna  ei tohtinud tegeleda vaimse poolega. Tehnokraatia ei toonud hingelisi kannatusi.

Murutar: Mina ja minu toetajad olid pidevas vastasseisus kellegi teisega. Eesti on ühelt poolt kuuskede ja kaskede maa, lehmade ja lammaste maa, järvede ka muldade maa — aga, palun vabandust, tehnoloogilises tekstis kohtab väga harva sõna, et see on ka Inimeste Maa. Inimene on tehnoloogilises mõtlemises ripats, üks masina lüli nagu nt. kunagi kolhoosi traktorist.

Argo Moor, loed ennast  Asser Murutari  õpilaseks. Kuidas on sinu lähenemisviis haakunud inimkeskse suunaga siin ülikoolis?

Moor: Tagantjärele tark olles olen kogu aeg otsinud logost-mythost-eetost ja inimese tegevuse seost nende kolme mõistega. Mul on olnud õnne tegeleda sellega, millega olen tahtnud. Algul tegelesin  Asser Murutari  otsene mõju tõttu eksistentsiaalfilosoofiaga. Sarnaselt mitmete tänapäeva eesti filosoofidega pidasin eksistentsialismi väga realistlikuks filosoofiaks — sellest seisukohast olen ammu kaugenenud. Järgmine teema, mille juurde läksin, oli vanem kultuuripärand, müüdid-rituaalid. Mind hakkas huvitama, kuidas nad inimese peal toimivad. Kokkuvõtvalt olen tegutsenud usundiloo, psühholoogia ja eetika kolmnurgas. Sotsioloogilised uuringud on olnud sillapeaks tänapäeva, et me ei jääks vaid minevikku.

Räägime maasotsioloogiast. Tavaline inimene mõistab sotsioloogia all kvantitatiivsete uurimuste kaudu antavaid statistilisi tulemeid. Milline oli teie uurimisrühma kreedo, kas maasotsioloogias peitub mingi eriline aspekt?

Murutar: Laialisaadetud Tartu Ülikooli Sotsioloogialaborist jäi osa inimesi n.ö. "elama" EPAs, kuigi mõnda siia ei lubatud, selle nimel käis sõda läbi kõrgemate organite. TÜ professuurist on mitu inimest siin tööl olnud. Sel päeval 1991. aastal, kui tankid sõitsid üle Riia mäe, et minna Tallinnasse, saabus meile USA maasotsioloogide delegatsioon — sellest päevast algas Eestis maasotsioloogia. USAs on maasotsioloogia iga osariigi kohustuslik õppeaine  kõigis ülikoolides. Kuigi maasotsioloogia paradigma ajas muutub, on tema aluseks inimese suhe territooriumiga: maaga, veega õhuga, metsaga. Selle suhte seletamiseks on  kaks äärmust. Esimene:  inimene on letaalne mutant, kes lõpuks hävitab oma planeedi. Teine, mida jagasime meie: inimene on kutsutud ja seatud muutma seda maa Inimeste Maaks,  heakorrastatud planeediks.

Moor: Tavasotsioloogia  on muutnud kitsaks ja spetsiifiliseks teadusharuks, sealt on sotsiaalpsühholoogiline dimensioon praktiliselt kadunud. Maasotsioloogia eripära tuleb linna- ja maaühiskonna erinevusest, maaühiskonnas on kultuuri mõõde palju aktiivsem ja avaldub inimeste kaudu palju tugevamalt.

Kindlasti võiks mõni täppisteadustele rõhuv sotsioloog teid süüdistada, et maasotsioloogia lähenemine on subjektivistlik ja ebarange. Kuidas te sellistele süüdistustele vastaksite?

Murutar:  Mingisugustel põhjustel on meie inimeste käsitlemise mudelid olnud valdavalt humanistlikud.  Oleme veendunud, et maainimese jaoks oleks teiste mudelite kasutamine  liialt jõhker. Sellest  tulenebki, et kui lähtud humanistlikust inimkontseptsioonist, siis pole pääsu subjektsusest. Algne ameeriklaste uurimismudel koosnes kolmest märksõnast: kultuur - tootmine - elukvaliteet. Viimane sõna on Eestis jõudnud nüüd ka ajalehtedesse, kuid selleks läks mitukümmend aastat.

Moor: Subjektiivsust ei tasuks põdeda. Mida sügavamale teaduse metodoloogiasse minna, seda rohkem märkad, et ka nn. täppisteadused omavad subjektiivset mõõdet. Võibolla ainult teoreetilise matemaatika suunad on sellest lõplikult vabad, kuid kus on tegemist keeleruumiga ja konteksti muutusega, siis on subjektiivsus vältimatu.

Murutar: Suured teoreetilised mõisted — ükski ei ole mõõdetav. Mõõdetavad on vaid nende indikaatorid. Edasine on kokkuleppe küsimus — kas just need indikaatorid on teoreetiliste mõistete taga.

Moor: Objektiivsus on alati kokkuleppe küsimus: lepime kokku, et teatud indikaatorid näitavad just nimelt seda objektiivsust. Objektiivsuse taotlused teadlaste eneste seas on sageli ordu sisekaitse. Elame piiratud ressursside tingimustes, kellegi vahel tuleb neid jagada, ja siis tuleb ka leida nn. "objektiivsed" kriteeriumid, kuidas neid jagada.

  Veel maasotsioloogia uurimisrühma saatusest. Olete koostanud mitmeid artiklikogumikke pealkirjaga "Maarahva elujõud". Mulle jäi lugedes silma  pessimistlik alatoon, ehk isegi meeleheide. Juba 1996 a. kõneles Asser Murutar uuest ajast, kus "eesmärk pühitseb abinõu". See pessimism on läinud täide — teie kunagisest suurest rühmast pole palju järel. On siin tegu sisemise hingejõu ammendamisega või väljastpoolt tulnud väljasuretamisega?

Murutar: Siin on kõike. Alustame üldtoimivamast. Täna saab põllumajanduslikust tööst igapäevast leiba 30 000 inimest. See on suurusjärk, millele on pühendatud tehnoloogiline innovaatika. Maal elab aga 450 000 inimest.

Moor: Oleme sõnastanud seda nii: ainult 20-30 000 inimesele ei ole vaja oma ülikooli, vaja oleks just kogu sellele poolele miljonile. Maaelu on suuresti välja suretatud. Kui uue iseseisvuse alguses olid näha suretamise esimesed märgid, siis arutasime omavahel, mida sellega tahetakse saada. Tegelikult oli võimalik käivitada Eestis kaks stsenaariumi: oleks võinud teha mitmeid tuhandeid elujõulisi talusid, kes oleksid võinud hakata maaelu majanduslikku poolt kandma. Teine võimalus oli see, et siia tuleb 50-100 kapitalistlikku suurettevõtet ja maaelanikkond lumpeniseerub. Täna on selge, et rakendunud on teine stsenaarium. Aga see ei tulene majanduslikust paratamatusest, vaid on selgete poliitiliste sammude tulemus. Ennustasime kaheksa kuni kümme aastat tagasi, et käib suur jaht Eesti maa müümise peale. Skeem on järgmine. Et teenida maa pealt kasu, selleks tuleb maa hind võimsalt alla lasta — selleks aga tuleb maaelu muuta elamist mitteväärivaks. Siis tuleb maa suures koguses kokku osta. Seejärel tuleb teha tark maapoliitika, et maaelu tõuseks taas au sisse, sellega koos tõuseb ka maa hind, ja siis saab maa mitmekordselt kerkinud hinnaga tagasi müüa. Antud juhul on küsimus selles, kas Eesti tolleaegsed poliitikud ei teadnud, et  maailmas on seda tehtud kümneid kordi, kas nad olid rumalad, või nad tegid seda meelega.

Kõigi nende protsesside kontekstis: aastatel, kui maasotsioloogia suuremas mahus funktsioneeris, tõite oma uurimustes esile just valupunkte  ja pakkusite ka arengustsenaariume ja lahendusi. Osalesite nt.  Maaelu Harta loomisel. Kas tundsite siis, et säärasele uurimisele avaldatakse survet? On ju  kadunud mitmeid uuriva ajakirjanduse väljaandeid, nagu Luup, mis tegi samuti sotsiaalkriitikat.

Murutar: Otsest survet ei olnud. Vanasti KGB  käis ja otsis läbi. Aga kõik uurimisrahad, mida saime oma igasuvisteks uurimisteks, on saadud kuidagi teist teed mööda või lisaks, isikliku initsiatiivi kaudu. Riigi raha ametlike jagajate jaoks pole me olnud piisavalt austusväärsed.

Moor: Teine asi on see, et tänapäeval Eesti kultuur individualiseerub ja urbaniseerub ning sellises kultuurikeskkonnas tunduvad maatekstid sageli nostalgilised ja minevikuhõngulised. Mingis mõttes võiks öelda: jutustage julgesti, aga kes teid ikka kuulab.

Kui maasotsioloogia uurib inimese suhet territooriumi, siis kas ta peab piirduma maaga vastandudes linnale? Kas ta ei võiks tegelda ka linnainimeste vaimsuse kaardistamisega?

Moor: Linnakeskkonda tuleb kaasata juba seetõttu, et oleks, millega võrrelda. Muidu hakkaksime töötama nn. nullhüpoteesiga. Oleme alati küsitlenud ka linnainimesi.

Minu jaoks pole maasotsioloogia kunagi kitsalt piiritletud maainimeste uurimisega. Kui hakata küsima, mis on maaline elulaad või mõttelaad, siis see sisaldab inimese eksistentsiaalset enesemääratlust, mis ei tarvitse seostuda kitsalt ühegi geograafilise piirkonnaga. Mina sõnastaksin seda nii: tänapäeva ühiskond on individualiseeruv, selle pahupooleks on inimeste muutumine üksikuks. Kuna elu mõtestatus tuleb suuresti suhete kaudu, siis üksinduse tõttu voolab inimeste elust sageli välja ka tähendus.

Kolmas asi, mis otseselt tuleneb üksindusest, on arusaam surmast kui eksistentsi täielikust lõpust ja hirm selle ees. Need kolm märksõna tähistaksid suundumust, kuhu läheb linnastuv kultuur. Linn territoriaalse keskkonnana soodustab üksindust. Selle vastand on religioossed ideaalid, mis põhinevad haruldastel inimkogemustel. Mingil hetkel tunneb inimene seotust kõigega, et kõigel on tähendus ja mõte ning seetõttu tuntakse ka objekt-subjekt vastanduse kokkuvarisemisest tingituna surematuse tunnet — variseb kokku ka elu-surm vastandlikkus. 

Kas seda kogemust võimaldab maa paremini?

Moor: Maaline elulaad on tasakaalustav faktor tänapäeva elu totaalses nihkumises üksinduse ja mõttetuse poole. Laiemalt ei ole küsimus mitte maaühiskonnas, vaid tundes, millega me elame, meie rõõmus ja rahulolus.

Murutar: Territoriaalne identiteet on olnud maasotsioloogia keskmeks — see on inimese kõige tõsisem identiteet. Muidugi vastandub see üleilmastumisele.  Juhin tähelepanu mõnele lihtsale sotsioloogilisele faktile. Eesti elanikkond ei ole vähenenud maaelanikkonna tõttu, maaelanikkond on küll vananenud, mitte vähenenud. Vähenemine on toimunud aguli arvelt. Maal aga loeti ülemöödunud suvel kokku 160 00 suitsu. Seal elab pool eesti rahvast, mis on väga tõsine suurus. Kui ainult 30 000 tegeleb maatööga, siis on küsimus milleski hoopis muus.

See viib meid ühe teie uurimisrühma märksõna "elukvaliteet" juurde. Maaelu on fakt, millest ei saa mööda vaadata, kuid samas teie uuringute kohaselt suur osa maainimesi ei taju ennast ühiskonnas toimuvate protsesside subjektina. Kas teil on nägemus, kuidas seda olukorda saaks lahendada — kas maaelul on mingit perspektiivi või võimalust?           

Moor: Teatud valikud on tehtud ja see aeg, kus oleks saanud teha tuhandeid jõukaid talusid, on möödas. "Mõisad" on saanud tohutu majandusliku edumaa ja keegi neile kõrvale ei kasva. See ei tähenda, et poleks võimalik käivitada teatud alternatiivseid stsenaariume.

Murutar: Tulevikuks on latifundumid, suurmõisad.

Sina, Asser, oled lausunud: "eestlasi on sajandeid õpetatud orjama, nüüd peame õppima ka kerjama  — aga see oskus on meil väga väike".

Murutar: Mind on mõned inimesed selle lause eest hukka mõistnud. Vabandan nende ees veelkord. On öeldud, et "orjama" tähendab eesti keeles ka lihtsalt hästi töö tegemist. Mul on tunne, mis on tekkinud mitmekümne aasta küsitluste tulemusena, et see rahvas, keda me nimetame eestlasteks, põlgab kerjamist. Ta muutub hüsteeriliseks, kui teda selleks sunnitakse. Kuigi üksikuid kerjuseid külades oli.

Moor: Mina oponeeriksin natuke sellele. Kui on tegemist rahaka ja eneseteadliku inimesega, siis tema jaoks ei ole probleemi raha küsida. Aga vaese inimese jaoks on küsimine väga raske. Üks asi, mida on  karm enda kohta kuulata: eestlasel on suhteliselt väike sisemine väärikus. Kui rahval on tugev eneseväärikus, siis kui ühel läheb hästi, siis ka teised rõõmustavad. Väikese eneseväärikuse korral aga kadestatakse.

Oleme jõudnud eestlaste või maarahva  eripärani. Nende majanduslike protsesside raames: milline on teie nägemus eestlase mentaalsuse eripärast?

Murutar: Ütleksin kolme asja. Tegemist on vähekontaktsete inimestega, kes avanevad pikkamööda. Noorte puhul öeldakse: ujedad. Teine iseloomulik joon — meie omakultuuri pool on valdavalt naisekeskne, feminiinne. Kõige parem õpilane on meil koolis tüdruk, näiteks Saksamaal aga alati poiss.

 Kas seega ärimehelik maskuliinne hakkamasaamise eetos on  oma loomuse salgamine?

Murutar: See tähendab tavaliselt seda, et tuleb oma sünnikohast ära minna ja tegutseda seal, kus sa ei tunne kedagi. Vanasti linakaupmehed ei olnud kunagi kohalikud. Kolmas asi: eesti omakultuurid, erinevalt küll Setust Saareni, on suuresti neurootilised.  Tsiteerin "Tervishoiu käsiraamatut": "Neuroosiks nimetatakse kõrgema närvitegevuse üldist haiguslikku seisundit. Avaldub inimese käitumise kui ka elundite ja kudede elutegevuse muutustes. Neuroosi põhjustavad esijoones ülitugevad ärritused, rasked elamused ja konfliktid ühiskondlikus elus. Eriti kui nad seavad inimese lahendamatute ülesannete ette."

Moor: Neuroos on terve lääneliku tsivilisatsiooni haigus. Küsimus on pigem selles, mis eestlaste ajaloolis-geograafilisest situatsioonist on seda võimendanud.

Aga minu nägemus eestlusest kui tervikust on selline, et rahvus kui ühendav kategooria muutub järjest enam teoreetiliseks. Minu meelest on suur osa rahvuslikust ideoloogiast sisuliselt vastureaktsioon inimese individualiseerumisele ja üksindusele. Enese tunnetamine rahvana on ajaloos suhteliselt hiline nähtus ja pole ka erilist põhjust, miks see peaks pikalt kestma. Küsimus on  identiteedi kategooriates, varem oli oluline kuulumine usu juurde, veel varem kuulumine maatüki juurde. Küsimus pole kitsalt rahvuses, vaid selles: kust leiame kuuluvuse? Väga vastu hakkab, kui poliitikas räägitakse rahvuslusest, kuid reaalsed poliitilised valikud vastanduvad sellele. See on kahepalgelisus.

Kust peaksime leidma kuuluvuse? Kas on õige Kalle Elleri loosung: metsa, metslusse, metsikusse peame põgenema eestluse hädade eest?

Moor:  Arvan, et see on sügavalt õige. Inimene on päritolult loom, tema ürgkodu on metsik loodus ja hilisemad kuuluvuskategooriad (usk, rahvus) ei asenda algupärast kuuluvust. See ei ole kompenseeritav.

Murutar: Kuuluvus sõltub väga oluliselt ajaloost. On aegu, kus tähtsustatakse kuuluvust isa juurde, või koha juurde, mida märgib ka nimi. Ema juurde kuuluvus on meil olnud iseenesestmõistetav.

Moor: Eestlaste kohta liigub ringi vale, et meil oli üks nimi ja alles mõisniku ajal pandi teine. Tegelikult oli meil alati kaks nime: teine oli paiga nimi, kus elati. Omaette põnev asi loodusrahvaste juures ongi see, et ruumi mõõdetakse neil aja kategooriates (kui kaugel on pood: mulle üks, sulle kaks päeva). Kord metsas kõndides kohtasin vana naist, kes teadis kõiki mu teekonna peatuspaikade vanu nimesid. Kui minna sügavamale, siis nimi on mäetipp, selle taga on lugu, mis seal toimunud, lõppkokkuvõttes lood, mis ulatuvad müütilisse aega. Ja kui inimene tunneb ühtekuuluvust geograafilise piirkonnaga, siis samas tunneb ta ka ajalist ulatuvust. See on meie skeemil võimas nihe seotuse poole. Tänapäeva inimese põhisituatsioon: maailma heidetus, kus aeg ja ruum ei kõneta teda. See on loodud reaalsus, samuti saaks luua ka kuuluvust. Üks asi, millega tänapäeval kuuluvustunde puudumist kompenseeritakse, on mõtlemine — mida üksikumaks inimene jääb, seda rohkem ta hakkab mõtlema. Inimesel on võimalus leida oma elule ka tekstiline tähendus.

Kui varasemate eluviiside taaskehtestamine tundub utoopiline, siis kuidas see tekstiline kompensatsioon toimib? Ka TÜ juures otsivad noored  praegu algupärast eesti filosoofiat. Teie kogumikes on aga juttu isegi eestluse ideoloogiast?

Moor: Sõna eestlus, ka maarahvas on ikkagi eksistentsiaalse tunnetuse metafoor. Võibolla peaks küsima nii: äkki pole vaja leida filosoofiat ega ideoloogiat, vaid hoopis normaalseid sotsiaalseid suhteid. Sotsiaalne praktika võiks olla esmane.

Murutar: Kuna põhivalikud on riiklikult tehtud, siis on selge, et läheb käiku kompensatoorika. On küsitud, et kas 10 aasta pärast meie riikigi on. Kui  50 a. pärast on heal juhul pool meie rahvast alles. See on hirmuäratav. Midagi, millesse uskuda, aitab selles olukorras. Jäädes humanismi juurde: kõige võimsam mõjur on usk.

Moor: Ideoloogia ja filosoofia on vältimatud, kogu inimtegevus omab ideoloogilist mõõdet, mis vajab filosoofilist põhjendust. Neid on vaja, aga ei tohi üle tähtsustada. Siia sobiksid Buddha sõnad: kui sind lastakse noolega, pole vaja mõtelda, kes ja miks laskis, kust ta pärit oli jne, vaid tuleb otsida arsti ja asuda haava ravima.

 Kas olete kursis etnofuturismiga, mis üritab siduda uut ja vana kultuuri?

Moor: Mina arvan sellest väga hästi. Vana vanal kujul tagasi tuua ei saa, need katsed lõppevad vähemusrühmades. Saame siduda uut vanaga.

Murutar: Ma küll vaidlen mõnega sealt seltskonnast. Arvan, et jõuame praktikas ikka ideoloogilisse paljususse. Etnofuturism on üks oma identiteedi jaatamise vorm. Kõik need asjad saavad paljudele väga tähenduslikeks. Inimesed hakkavad nendega tegelema.

Luuletaja Hölderlin on öelnud: Kus aga oht on, seal kasvab/ Ka päästev. Kas teil oleks öelda lõpetuseks midagi positiivset?

Moor: Oma olemuses olen alati olnud optimist. Olen sageli rääkinud pessimistlikuna alatooniga, tasakaalustamaks inimeste omadust näha muutuste juures ennekõike meeldivat külge. On vaja näha tervikut, nii võite kui kaotusi  — see saabki olla optimismi aluseks. Aga ma ei paku välja mingit reaalset lahendust, kuigi usun, et see on olemas.

Murutar: Oleme sattunud uurima inimesi, kellel viimase tosina aastaga ei ole hästi läinud, aga vaatamata sellele on nad olnud kõige vastupidavamad. Me ei ole saanud neid oluliselt aidata. Usun, et on olemas mõningad biosotsiaalsed fenomenid, mis ei allu ümbermuutmisele, territoriaalsed suhted jäävad püsima. Kui nende  kohale õnnestub veel taevas mõelda, siis on eriti hea. Meie rahvuse põhiline vastupanu vorm on olnud aastasadu vaikiv vastupanu. Selle vilju on viimasel ajal kõvasti lõigatud — nt. viimased presidendivalimised või praegu toimuv Riigikogus.

 Kas ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja?

Murutar: Täpselt nii see ongi!