 |
Röövkapitalistid ja kultuurimolutajad
Autor: Kalev Kesküla
(23.12.2003)
 Kalev kesküla[ “Kas on see röövkapitalism või normaalne ja loomulik ühiskonna areng? Areng, mis kaotab väärtusi ja sünnitab uinuva mõistusena koletisi. Küll on üks, mis kindel - me ümber on miskit mäda.” Need sümptomaatilised sõnad pärinevad 21. oktoobri Postimehest, milles Andres Keil kuulutas välja Kultuuripiduri auhinna. Tuhandete hääletajatega internetifoorum valis kultuuripiduriks Reformierakonna. Rahvas on oma (kultuuri)juhtidega rahulolematu. Andres Keili artiklist leiab ka mõttekäigu, et ärimeestest rahaveskite pööritajatel läheb kogu jaks oma töö peale, neil lihtsalt ei jää kultuurinautimiseks jõudu. Justkui ürginimesel, kes kogu energiatoidu hankimisele kulutades, sai kõhu kuidagimoodi täis. Lisaks Hugo Bossi, Viktor Kaasiku, SS-mundrite ja muude värvikate end subjektiivsete seikade kõrval on kultuurivõitluste (korduvalt on debattides pruugitud sõna “kultuuririnne”) teravnemise põhjuseks minu arvates ka üks objektiivne (põhi)vastuolu: vastuolu kultuuri ja raha tootmise tõhususe vahel. Nimelt on materiaalsete väärtuste tootmises kasvanud tööviljakus viimase saja aasta jooksul kümneid või sadu kordi, aga Jaan Kross ega Kaur Kender ei kirjuta ei paremini ega ka kiiremini kui seda tegid Platon ja Aristoteles. Tööviljakus kultuuris, kunstiteose loomisel on jäänud põhimõtteliselt samaks kui see oli antiikajal! Loomulikult ajab see iga tööka ärimehe (“röövkapitalisti”) närvi mustaks. Kultuuriheerosed jälle teavad, et millegi väärtusliku loomiseks peab olema “rõõmus, vaba ja laisk”, nagu on kirjutanud Betti Alver. Nii sünnivad kujutlused “röövkapitalistidest” ja teisalt ka “kultuurimolutajatest”, kes kirjutavad mitu aastat ühte romaani ja ainult kurnavad SKP-d. Vähemasti need reformierakondlased, kes Lasnamäe pae sisse muuseumiaugu uuristasid ja katsusid selle eest Hugo Bossilt pisut manti võtta, peaksid selle vastuolu paratamatust mõistma. ] |
| ||||||||||
